Eesti võiks kaaluda palkade avalikustamist, mis ei peaks tingimata tähendama palkade võrdsustamist, kirjutab PwC juhtivaudiitor ja juhatuse liige Eva Jansen-Diener.
- PwC juhtivaudiitor ja juhatuse liige Eva Jansen-Diener. Foto: Erakogu
Rahvusvahelise naistepäeva puhul avalikustasime uuringu naiste positsioonist tööjõuturul OECD riikides. 33 maailma edukaima riigi võrdluses pole Eesti 22. koht üldse halb. Oleme võrdsel tasemel Austria ja Hollandiga, edestame Iirimaad ja Jaapanit, ehkki jääme maha Poolast ja Saksamaast. Rääkimata Põhjamaadest, kes on kõik edetabeli tipus. Häbeneda poleks nagu midagi. Viiest kategooriast neljas oleme OECD keskmisest paremad: naiste osalus tööturul, meeste ja naiste tööhõive määra erinevus, naiste töötuse määr ning täistööajaga töötavate naiste hulk.
Valdkond, kus asjalood on Eesti jaoks nutused, ei ole midagi uut. Meeste ja naiste palkade erinevuses oleme oma 28%ga (2014. aasta andmete põhjal) arenenud riikidest eelviimasel kohal, vaid Lõuna-Koreas on palgalõhe suurem (37%). Keskmiselt on meeste ja naiste palgaerinevus OECD riikides 17%. Seejuures postsovetlikus Sloveenias on see kõigest 3% ja näiteks Poolas 8%. Riikidest, millega soovime end võrrelda, oli Rootsis palgalõhe 15%, Soomes 18% ja Saksamaal 22%. Aastaga on meie olukord siiski pisut paranenud, sest 2013. aastal oli vastav suhtarv veel 30%.
Mõistagi on oma roll kultuurilistel erinevustel ja sellise taseme statistilisi võrdlusi ei tohi käsitleda kirvemeetodil. Jääb igaühe enda otsustada, milline ratsionaalsetest selgitustest tundub nii suure erinevuse põhjendamiseks piisavalt hea ja kas midagi tundub olevat süsteemselt valesti.
Läbipaistev palgainfo
Uuringu üks soovitustest, mis aitaks naiste positsiooni parandamisele tööjõuturul, on palgainfo läbipaistvus. See ei tähenda kardetud sookvoote ega seda, et kõik sama tööd tegevad inimesed peaksid saama võrdset palka. Ehkki mõte palgaandmete avalikustamisest tekitab esmalt enamikul ilmselt instinktiivse protestireaktsiooni, ei saa eitada fakti, et sellel on positiivseid mõjusid teiste riikide näitel, kuigi loomulikult ei ole see mingi võluvits palgalõhe kaotamise puhul. Palk peaks kindlasti sõltuma inimese tööpanusest ja -tulemustest ning võib seetõttu jääda erinema sama ametikoha lõikes. Ent juba avatus iseenesest on heaks eelduseks suurendamaks võrdsust.
Uuring osundab ka, et kui Eestil õnnestuks naiste tööhõive määr (71%) tõsta Rootsi tasemele (79%), suurendaks see meie sisemajanduse kogutoodangut 2,7% ja tooks majandusse juurde ligi miljard eurot. Selle saavutamisele aitaks kahtlemata kaasa kättesaadav lasteaia- ning sõimekohtade ulatuslikum võrgustik.
Abiks võib olla ka ühiskondliku suhtumise muutus alla kolmeaastaste laste kõrvalt tagasi tööle minevatesse naistesse, eelkõige siis, kui naine seda soovib teha eneseteostuse või karjääri eesmärgil. Samuti võiks sarnaselt Põhjamaadele rohkem populaarsust koguda isad, kes on valmis väikelaste hooldamise vankrit võrdselt vedama. Ka on ettevõtetel, kes ju tegelikult võistlevad parimate töötajate nimel, võimalik olla eelistatud tööandjaks, luues paindlikke võimalusi nii emadele kui ka isadele laste kõrvalt töötamise võimaldamiseks.
Seotud lood
Lindströmi müügitöö eripära seisneb iga tiimiliikme tugevuste ärakasutamises ja arendamises. Just müügiinimeste koolitamine ja vastutuse andmine nende eelistuste põhjal aitab püsivalt leida ja hoida motiveeritud töötajaid, selgub saatest “Minu karjäär”.